neljapäev, 19. november 2009

Kehalises kasvatuses ei tohi olla norme.

Virumaa Teataja veebilehel lugejate esitatud küsimustele üldhariduskooli







kehalise kasvatuse tundide kohta vastas Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu esimees Enn Lilienthal.


Kas on kuidagi õigustatud nõue, et laps peab arstitõendiga koolist puudutud päevadel olnud kehalise kasvatuse tunnid järele tegema?





Kui laps on haige ja puudub koolist, siis ta ei pea neid tunde järele tegema. Küll on aga kehalise kasvatuse aineski sellist materjali, mida on vajalik teada, et edaspidises õppetöös edukalt toime tulla (võistlusreeglid, tehnikate ohutusnõuded jms). Sama on ju ka kõigi teiste ainete puhul.

Kas võib lapselt nõuda dresside kandmist kehalise kasvatuse tunnis?

Kehalise kasvatuse tunnis saavad õpilased teavet ning kogemusi kehaliste harjutuste ohutu sooritamise kohta. Tavaline kooliriietus ei lase harjutusi ohutult ja õigesti sooritada. Teisalt võivad need riided kergesti määrduda või kahjustatud saada. Spordirõivas on sobivast materjalist (hügieeninõuete järgimine võimaldab vähendada terviseriske ja kujundada tervise seisukohalt olulisi harjumusi).
Kehalise kasvatuse tundides spordirõivaste kandmine on loomulik. Seda teavad nii õpilased kui vanemad ja selle nõude täitmist kahtluse alla ei seata.

Miks on normid vanuse järgi? Minu tütar oli IX klassis käies 156 cm pikk, aga teised tüdrukud 170 cm ringis. Tal oli teiste samaealistega võrreldes korvpalli vabaviskeid raske sooritada, aga nõuti ja ta sai halva hinde.

Kehalise kasvatuse tundides ei tohiks olla hindamisel üldse normatiive. Õpetaja peab arvestama õpilase võimeid ja nende arengut ning õpilase püüdlikkust uute oskuste omandamisel.
Kindlasti on erinevate soorituste juures võimalik arvestada nii pikkust, kaalu kui kehaehituse omapära.

Mida peaksid ja/või võiksid teha kehalise kasvatuse tunnis füüsilisest koormusest arstitõendiga vabastatud õpilased? Talvel suusatundides, sügisel ja kevadel välitingimustes.

Õpilased, kes on tervislikel põhjustel kehalise kasvatuse tundidest pikka aega vabastatud, peaksid käima arsti soovitusel ravivõimlemises või harjutama individuaalselt arsti ja õpetaja soovituste järgi (seda on ka võimalik hindamisel arvestada).
Kuna kehalise kasvatuse õpitulemuste hulgas on nimetatud, millised teadmised peavad õpilastel olema, võib õpilasele anda ka ülesande leida mingist allikast teavet, mis puudutab teatud spordiala, lasta otsida Internetist infot mõne sportlase kohta, koostada kaasõpilastele viktoriiniküsimused teemal, mida tunnis käsitleti vmt.

Kas kooli kehalise kasvatuse tunni esmane eesmärk ei peaks olema mahajääjate füüsiline arendamine? Tugev ja osav saab oma koormuse trennides kätte, nõrk jääb aga hoopis viletsaks, kui tunnis huvitav pole. Kuidas sellele vaadatakse?

Kehalise kasvatuse tund ei ole mõeldud füüsilise mahajäämuse likvideerimiseks. Kahe tunniga nädalas ei jõua õpilane ette areneda ega ei ole võimalik mahajäämust vähendada. Selleks peab õpilane tegelema spordiga ka pärast kohustuslikke koolitunde.
Tund on võimalik ja vajalik planeerida sellisena, et kõigil oleks huvitav ja see oleks kõigi jaoks jõukohane, aga samas arendav.

Riikliku õppekava osaks oleva kehalise kasvatuse ainekava sissejuhatuses märgitakse väga arukalt, et “tundides õpitakse ennekõike niisuguseid harjutusi/spordialasid, mida õpilased saavad kasutada oma vaba aja liikumisharrastustes”. Aga miks tunnis on ikka tireltõus rööbaspuudel, toenghüpe üle kitse, kaugushüpe ja kuulitõuge, kuigi arvatavasti vähesed õpilased kasutavad neid harjutusi/spordialasid oma vaba aja liikumisharrastustes?

Õpilane peab õppima tunnetama oma kehalisi võimeid. Et teha endale sobivaid valikuid ja oleks huvi spordiga tegelemise ja selle jälgimise vastu, on vajalik teada erinevatest spordialadest, nende reeglitest ja nende mõjust kehaliste võimete ja koordinatsiooni arengule.

Oletame, et olin terve veerandi kipsis. Mis saab minu veerandihindest?

Kui õpilane on terve veerandi vabastatud, siis võib õpetaja jätta sellel veerandil õpilase hindamata ja õpilane sooritab harjutused, mida hinnati, järgmistel veeranditel. Õpetaja võib anda kipsis õpilasele praktilisi harjutusi, mida õpilane on võimeline antud olukorras sooritama, või ka teoreetilist laadi ülesandeid (eespool kirjeldatud).

Kuidas peaks õpetaja käituma suusaveerandil lapsega, kelle vanematel pole majanduslikel põhjustel võimalik suusavarustust osta, kusjuures koolil oma suusabaas puudub?

Kui koolil puudub oma suusa- või uisuvarustus, siis ei saa kool seda õpilastelt nõuda, vaid soovitada. Õpetaja peaks leidma nendele õpilastele teist laadi sportliku tegevuse (uisutamine, kelgutamine vm).

Kas on mõeldav õpilaste hindamine, mis järgiks seda, kas tema konkreetsed sooritused on aja jooksul paranenud või halvenenud?

Õpilaste hindamisel ongi õige arvestada konkreetse õpilase võimeid ning võimalusi antud soorituse momendil ja õpilase isiklikku arengut.