Kahjuks on päris palju neid, keda külmetushaiguste käest ei päästa ei regulaarne terviseklubi külastamine ega soojad riided। Ega need vitamiinidki kogu aeg meeles püsi। Siinkohal mõned soovitused, kuidas oma tervist õhu ja vee abil tugevdama õppida। Räägime karastamisest. Karastamist võib alustada igasugusel aastaajal. Peamine, et valik poleks vastuolus organismi soovidega. Vastunäidustused karastamiseks: - krooniliste haigestumiste ägenemine - kõrgenenud kehatemperatuur - viiruslik infektsion
Nagu juba öeldud, ei ole nelja seina vahel (isegi kui need on spordisaali seinad) just kõige parem viis end nohu ja köha eest hoida.
Ameerika teadlased tõestasid, et siseruumide õhus on kahjulike keemiliste ühendite tase vähemalt 100 korda kõrgem kui tänaval, sõltumata sellest, kas maja asub keemiatehase naabruses või kummelivälja ääres. Niisiis olete otsustanud end lisaks ülalmainitud võimalustele ka karastama hakata. Esiteks tuleks siis silmas pidada nõuannet: “lihtsamast keerulisemani”. Teiseks ärge unustage karastamise lihtsaid põhialust: järkjärgulisus, pidevus ja jõukohasus.
Karastamise alustõed
Järkjärgulisus: See nõue käib protseduuride kestvuse suurendamise ning õhu ja vee temperatuuri alandamise kohta। Mingil juhul ei tohi kohe alustada paljajalu lumel kõndimisest või jääaugus suplemisest – see viib tõenäoliselt tõsise külmetuseni. Karastamist alustatakse lihtsatest tegevustest (ülehõõrumine), samuti mitte liiga madalast temperatuurist. Kuid saavutatul ei tohiks pidama jääda. Kui latt tõstmata jätta, võivad kõik eelnevad pingutused liiva joosta.
Pidevus: Protseduure tehakse iga päev। Karastamise iva seisnebki selles, et vaid regulaarse tegevusega sunnitakse organismi “meeles pidama” õiget reaktsiooni külmale ja kuumale. Vaid pidevad vee- või õhuseansid tugevdavad keha võimet kohaneda väliskeskkonna muutuvate tingimustega. On tõestatud, et organism harjub külmaga kiiremini ja paremini, kui karastada end iga päev 5 minutit, mitte aga üle päeva 10 minutit. Pikad vaheajad (2-3 nädalat) viivad selleni, et omandatud kaitsereakstioonid nõrgenevad või kaovad hoopiski. Seetõttu ei soovitata kerge nohu korral karastamist katkestada. Kui aga protseduurid on siiski katkenud, tuleb alustada kõike taas nullist.
Jõukohasus: Valides karastusviise, peab arvestama oma ea, tervisliku seisundi, eluviisi, samuti ka elukohajärgsete klimaatiliste tingimustega। Parim ja ainuõige baromeeter, mis näitab antud karastusviisi õigsust on protseduurijärgne enesetunne. Organism teeb ise oma valiku. Karastusviisi õigest või valest valikust annab teada rida tundemärke. Isutus, ärrituvus ning unetus viitavad vigadele karastamise skeemis.
Karastamisviisid
Vesi. Suurepärane karastusviis algajatele on kontrastne dushsh: 2 minutit kuuma vett, 5-10 sekundit külma। Niiviisi 6-19 tsüklit, mis lõpetatakse külma veega ülevalamisega. Ilma mingisuguse ettevalmistuseta inimestele piisab esialgu hõõrumisest niiske ja jaheda käterätiga. Järgmisel etapil peaks end kiiresti üle valama ämbritäie külma veega. Õhtul pärast tööd või 30-60 minutit enne magamaheitmist võiks jalad panna külma veejoa alla. Protseduuri kestvus - 5-st sekundist kuni ühe minutini (vastavalt enesetundele). Pärast protseduuri ei peaks end kuivatama, sest et nahal olev vesi juhib täiendavat energiat organismi.
Õhk. Karastamist tuleb alustada hästi õhutatud ruumis, seejärel minna välja। Õhuvanne võib võtta lamades, istudes või liikudes. Lahti riietuda tuleb kiiresti. Siis saab õhk mõjuda kogu keha pinnale. Kui hakkab külm (ilmub kananahk ning tekivad külmavärinad), tuleb kiiresti riietuda. Selline reaktsioon viitab veale, sest õigesti tehtud protseduuri järel peaks palav hakkama. Ainult õigesti sooritatud karastamise korral tekib vastupanuvõime külmetusele. Esimesed õhuvannid peaksid kestma 2-3 minutit15-20° juures. Seansi kestvust pikendatakse 5-10 minutist kuni kahe tunnini. Niiske ja tuulise ilmaga tuleb õhuvannide kestvust lühendada. Vihma, udu ning tuule kiirusega rohkem kui 3 m/sek ei peaks protseduure korraldama.
Paljajalu. Väga kasulik on kasvõi kord päevas käia paljajalu maal või lumel। Tänu sellele tõuseb vastupidavus külmetushaigustele. Jalatallad on reflektoorselt seotud näärmetega ning neid jahutades karastatakse kõri. Tallad on energeetiliselt seotud ka kõikide teiste organismi süsteemidega. Seetõttu on paljajalu käimine üldse kasulik nii maksa-, silma-, mao-, kõhunäärme-, soolestiku-, südame-, kopsu- ja neeruhaiguste puhul, samuti aitab see vabaneda kogunenud staatilisest elektrist. Paljajalu käimist võib alustada ilma spetsiaalse ettevalmistuseta (talvel võiks siiski eelnevalt jalgu külma veega 2-3 nädala jooksul üle valada). Esimesel korral võiks vaid lumele astuda, seejärel kohe jalanõud jalga panna ning tuppa minna. Järkjärgult pikendada jalutuskäike lumel 2-5 minutini. Pärast protseduuri pestakse jalad jaheda veega. Sobivaim variant enda jaoks tuleb välja selgitada katsemeetodil.
Karastamine … kuumusega. Kuum ülehõõrumine on alternatiiv kontrastsele dushile ning ülevalamisele. Kuuma vette kastetud ning väljaväänatud käterätiga hõõrutakse kiiresti üle kogu keha, et ei toimuks soonte ahenemist, mis kutsub esile külmatunde. 2-3 nädala pärast toimub vereringe inversioon: vastuseks külmale ei ahene veresooned, vaid hoopiski laienevad, ning organism ei reageeri enam ägedalt madalale temperatuurile. Sellised hõõrumised muutuvad karastavateks, kuna aurustudes viib vesi soojuse, stimuleerides seejuures selle väljatöötamist organismis, regulaarne treening muudab taolise reaktsiooni harjumuslikuks.
