pühapäev, 29. november 2009

Kehaline kasvatus on tore!

Alljärgnevad seisukohad kehalisest kasvatusest, tervislikust eluviisist ja spordi vajalikkusest on kogutud 10. klassi õpilastelt.

Lapsed ei suuda mõista, kui kasulik on tervisele kehaline kasvatus. Väike sport on kui killuke päikest igas päevas. Ei pea minema ennast liigutama kuhugi kallisse jõusaali. Eks koolilgi on omad põhjused, miks kehalise kasvatuse tund on tunniplaanis – vaja ju saavutada õpilaste hea rüht ja tervis. Õpilane omandab ka hügieeniharjumused ja teadmised tervislikest eluviisidest. Nii mõnigi õpib tundma erinevaid spordialasid ja hakkab nendega tegelema ka kooliväliselt.
Kehaline kasvatus on tund, kus saab ennast välja elada ja tunda ennast vabalt. Igas asjas midagi head ja kasulikku.

Kehalise kasvatuse tunnid on lõõgastav ent samas füüsiliselt intrigeeriv kogemus.
Neli lihtsat sõna klassikaaslase poolt – “kuidas sa ei oska” – sööbisid mällu tükiks ajaks. Kehaline kasvatus peaks olema mõeldud sellest rõõmu tundmiseks. Et tunda end vabalt ja teha tunnis nii palju kaasa, kui võimed seda lubavad. Peaks ju mõtlema sellele, et kehalise kasvatuse tunnid aitavad tugevdada keha ja vaimu, annavad organismile jõudu vasturünnakuks eelkõige vähese liikumise ja ülekaalulisusega seotud haigustele. Mõju peaks olema positiivne nii vaimselt kui füüsiliselt. Nagu öeldakse: “Liikumine on naisterahva tervise ja ilu pant.” Muidugi peaks sama lause käima ka meessoo kohta. Kui tekib vastumeelsus ja viitsimatus kehalise kasvatuse tunnis kaasa teha, tasub mõelda eelnevale repliigile.
Kehalise kasvatuse tund annab hea enesetunde kogu päevaks. See maandab stressi, mida alles jagub.
Õpilased peaksid aru saama, et see, mida nad tunnis teevad, on ennekõike hea neile endile. Isegi kui õpetaja on siga ja hindab subjektiivselt, peaksid õpilased andma endast parima.
Õpilased on logardid. Arvatavasti ei leidu keskkooliõpilast, kes pole mõelnud välja vabandust, et kehalise tundi mitte minna. Kahjuks teeb selle kergemaks asjaolu, et ei ole võimalik tõestada, kas õpilane valetab või mitte. Niisiis tuleb muuta ka õpilasi. Aga eks iga õpilane saab mingil hetkel aru, et kehalise tund on vajalik talle endale.
Vähemalt kaks tundi nädalas liikumine aitab parandada enesetunnet, muidugi läheb ka tervis paremaks. Esimestel kordadel on raske ära harjuda ja kohaneda ning küsida, miks ma siin olen, aga see läheb üle ning edasised arvamused võivad kujuneda positiivseks.
Kehalise aktiivsuse eesmärk ongi parandada tervist ja panna inimest tundma, et ta on endast heal arvamusel. Kehalise kasvatuse tund annab vähemasti hea enesetunde, kui mitte kohe, siis mõne aja pärast tunned end kuidagi kergelt ja energiliselt.
Lastearstide arvates on kehalise kasvatuse tunnid suurepäraseks võimaluseks saada füüsilist koormust ka ülekaalulisematel lastel, kes ei julge komplekside tõttu trenni minna, ning ka nendel, kelle majanduslik olukord seda lihtsalt ei luba. Samuti loob see võimaluse nendele lastele, kelle vaba aeg kulub muusika-, kunstikoolide jms peale.

Kehalise tundide positiivseks pooleks loetakse seda, et saab tegelda erinevate spordialadega ning proovida uusi asju. On ju tore, kui näed suvel rannas ilusaid poisse võrkpalli mängimas ja võid kohe enesekindlalt mänguga liituda, kuna tead, et kooli võrkpalliveerand on edukalt läbitud. Hea on osata mingil määral kõikides spordialades kaasa lüüa.
Kehalise kasvatuse tunnid on koolides väga palju muutunud.

Erinevate veerandite vältel on võimalik tegelda mitmete aladega, nagu ujumine, korv- ja võrkpall jm. Kui üks ala nii hästi ei lähe, saab teisi alasid paremini sooritades kokku siiski korraliku hinde. Ka õhkkond tundides on toetav: kui midagi välja ei tule, siis ei mõnitata, vaid võetakse asja pigem huumoriga. Ei teki tunnet, et olen mõnel alal teistest halvem. Kehalise kasvatuse tunnid on muutunud meeldivaks kogemuseks.

Õpilase päevast hõlmavad suure osa koolitunnid ja vaba aega jääb väheks. Noori kurnab väsimus ning viitsimatus midagi teha. Siiski on võimalusi vaba aega targalt sisustada. Kes õpilased kasutavad neid võimalusi?

Kui füüsilise treeninguga üldse ei tegelda, on nähtavad ka tagajärjed. Enamasti negatiivsed. Suur kehakaal ning füüsiline ja vaimne nõrkus. Muidugi kaasneb sellega ka teiste õpilaste mõnitamine, mis võib viia stressini. Õnneks pole koolis asi veel nii hull.

Noori tuleb vahel ka sundida tegelema liigutamisega. See on tavaline, kui laps ei taha vanemat uskuda, kuid sisimas teab, et tal on õigus. Ega temagi viitsi eriti treeningutes käia, aga vahel mõtleb, et see kõik tuleb tulevikus kasuks, ning siis tuleb tänada oma vanemaid.

Kehalise kasvatuse keskseks ülesandeks on õpilase kehalise arengu toetamine. Tundides õpitakse ennekõike niisuguseid harjutusi/spordialasid, mida õpilased saavad kasutada oma vaba aja liikumisharrastustes. Järjekindla harjutamise käigus täiustuvad liigutusoskused ja paraneb kehatunnetus, saavutatakse liigutuste dünaamilisus, graatsilisus ja kergus.
Kuigi sport on popp, leidub ikkagi tüdrukuid-poisse, kes eriti suure rõõmuga tosse jalga ei tõmba. Sportliku huvi tõstmisega noorte seas näevad palju vaeva kehalise kasvatuse õpetajad, püüdes oma tunde muuta huvitavaks ja mänguliseks. Sageli sellest noorte arvamuse muutmiseks ei piisa.

Sportima ei pea iga päev ja viis tundi järjest. Pigem on tähtis, et saaks vähemalt kord nädalas end liigutada. Väike liigutamine teeb tuju heaks ja vaimu tugevaks.
Kooli ja kunstikooli kõrvalt jääb küll sellega tegelemiseks minimaalselt aega. Vahel tundub, et milleks seda kehalist pingutust vaja on. Saab ju ka ilma! Nii mõnus on diivanil pikutades ajakirja lehitseda, selle asemel, et jahedal õhtupoolikul porisel pargirajal ringe lugeda. Sporti tuleb teha enda jaoks, sest vaid siis on sellest kasu. Paaniline pargiringide loendamine ei too kehale vähimatki kasu, sest asja tuleb teha hingega!

Aastate eest oli kehaline kasvatus kooliõpilaste lemmiktund. Ei leidunud ühtegi last, kes koridoris, sõbra kirjutatud vabastus sõrmede vahel, häbelikult õpetajat ootaks, et tunnist pääseda. Ehkki tänapäeval leidub noori, keda kehaline eriti ei köida, on aine popp sellegipoolest.

Paljudele kooliõpilastele ei meeldi kehalise kasvatuse tunnid. Peamiseks põhjuseks võib olla see, et neid ei huvita füüsiline tegevus ja tervise tugevdamine. Osa õpilasi häbeneb sinna minna oma kehvade oskuste ja võimete tõttu. Kolmandad lihtsalt teavad, et nemad on sellised inimesed, kes ei tegele spordiga üldse, ja miks siis veel vastavatest koolitundidest osa võtta. Kõik inimesed, olenemata kehakaalust või välimusest, peaksid ennast regulaarselt liigutama. Vähim, mida me teha saame, on kordki nädalas mõne spordialaga tegelda.
Miks ei ole kehaline kasvatus õpilaste seas popp? Võib-olla on lihtsalt kujunenud välja üldine arvamus kehalisest kasvatusest kui sunnitud ainetunnist.
Pole kehaline tegevus mitte ainult kasulik, vaid ka popp. Kes meist ei eelistaks pigem kolm korda nädalas sportida, kui võidelda kogu ülejäänud elu südame- või liigesehaigustega. Ka rasvumise vastu võitlemisel on sportimine parim lahendus.

Üheks suurimaks miinuseks on see, et paljud õpilased peavad tegema just sellist ala, mis neile on vastumeelt. Näiteks ei meeldi paljudele õpilastele pallimängud, nad eelistaksid pigem tantsimist või aeroobikat. Lahendus võiks olla rühmade moodustamises, kuid tunnis on ikkagi vaid üks õpetaja.

Pille Päid,
Tallinna 21. Kooli
kehalise kasvatuse õpetaja